Jaan Kaplinski lapse- ja noorepõlve suvemälestused Lõuna-Eestist algavad kirjaniku mälestustega ema uskumisest: “Emal oli arusaamine, et olgu mis on, aga laps peab suvel ikka maale saama.” Lugeja leiab raamatust nii Kaplinski perekonnaloo põnevaid momente, sõjajärgse aja olustikku kui ka ilusat algupärast võru keelt. Jutu sisse on põimitud tähelepanekud looduse, kohtade ja inimeste muutumisest aegade jooksul. Mälestused lõpevad kojujõudmisega – Kaplinski tänase maakodu ostmise looga 1970. aastal: “Mutkel on elatud kõik suved peasegu viiskümmend aastat ja halb pole siin elada ka vanana, kui tervist veel on. Nii ma esivanemate Võrumaale tagasi elama ei saanud, aga Võrumaa piirile ikka.”
Jaan Kaplinski latse- ja noorepõlve suvemälestüse Lõuna-Eestist nakkasõ pääle kiränigu mäletämisega imä uskmisest: „Imäl oll sääne arusaamine, et olko mis om, lats piät suvel iks maale päsemä.“ Lugõja löüd raamatust nii Kaplinski perekunnaluu põnõvit momente, peränsõa-aigsõt olustikku ku ilosat vanaperälist võro kiilt. Jutu sisse omma köüdetü tähelepandmise luuduse, kotusside ja inemiisi muutumisest aige joosul. Mälestüse lõpõsõ kodojõudmisega – Kaplinski täämbädse maakodo ostmise luuga 1970. aastaga: „Mutkel om saanu eletüs kõik suve pia viiskümmend aastakka ja halv ole-i tah ka vanah ellä, ku tervüst om. Nii ma tagasi esivanembide Võromaale es päse elämä, a Võromaa piiri pääle iks.“