Võromaa rahva jutusõ “ immejutussidõ jao 2. köüde

Raamatun om kokko 66 jutust Eesti Rahvaluulõ Arhiivi korjuisist. Raamadu om kokko säädnü Võro Instituudi keelespetsiälist Urmas Kalla. Pääle selle jaga tä 2. köüten eloluuteedüst noidõ jutukorjajidõ ni -seletäjide kotsilõ, kedä 1. köüten ei trehvä.

Jutusõ omma peri Vana-Võromaa kuvvõst kihlkunnast. Suurõmb jago näist omma saadõdu „vanavara aidamehile“ Hurdalõ ja Eisenile jo tsaariaol, a kõgõ vahtsõmba omma rahvasuust koradu viil 1966. aastagal. Kirivät pilti näütäse nä ka stiili poolõst: om nii vanaaolidsõ eesti kiräkeele muudu sõnasäädmist ku säänest jutujuusku, miä tulõ õkva ku elävä seletäjä suust. Egä kandi keelepruuk om välläandõn alalõ hoiõt, kiilt om kobistõt õnnõ niipallo, et võro keelele võõridõ sõnno ja sõnakuiõ asõmõlõ omma pantu sääntse umakiilse, midä om saman kandin tarvitõt. Kiräviis om toimõndõt ütelidses.

Jutussidõ man omma sõnaseletüse, eräle päätükün omma antu jutusõtüüpe kommõntaari. Kunstnik Albert Gulk om raamatulõ tennü 16 pilti.

Raamadu mano käü pikemb peräsõna Eesti Rahvaluulõ Arhiivi jutusõuurjidõ Mairi Kaasiku (timä kirot ka tüübikommentaari) ja Risto Järve käest. Peräsõnan om ligembäst kõnõld jutusõkorjamisõ aoluust Võromaal ja tuust, miä and säält peri jutussilõ uma näo.

„Raamat om mõtõld noilõ, kiä tahtva umma võro kiilt rikkambas ja elävämbäs muuta; noilõ, kinkalõ hindäle miildüs jutussit edesi kõnõlda, säälhulgan latsõvanõmbilõ ja oppajilõ, ja kõigilõ muinasjutuõsõbrolõ, kiä löüdvä siist kimmähe nii tutvidõ jutussidõ ummamuudu variantõ ku ka seenitundmalda pallo,“ ütles raamadu kokkosäädjä Urmas Kalla.