Võromaa sümboolikaga kirjatud nutipastakas.
Nutipastakat saab kasutada kahel moel: tavalise pastapliiatsina ja puutetundlike ekraanide kasutamiseks ( näiteks olukordades, kui käes on kindad).
Pliiats on tehtud bambusest ja tugevdatud läikivate kroomitud detailidega. Südamik on vahetatav. Tindivärv on sinine.
Mõõtmed: pikkus 14,1 cm; läbimõõt 1,1 cm
Vana-Võromaa sümboolika põhielemendiks on rombiline kiri: kaks omavahel seotud rombi, millede sees on kaheksaharulised tärnid (katsaharolise kirä). Sümbolis on edasi antud kultuuriruumi moodustavad Vana-Võromaa kaheksa kihelkonda, see haakub ka Vana-Võromaa lipu kaheksakannaga. Rombide ühendav, viljakust ja edenemist kaitsev jõud hoiab Vana-Võromaa kõigi kihelkondade kultuuripärandit. Uma (eesti keeles ‘oma’) on võrokeste kogukonda liitev ja identiteeti hoidev märgiline sõna.
Vaata ka sama kujundusega pliiatsit.
Pastapleiätś vai pastak om prõllatsel aol lajalt pruugit kirjapulk. A 1970- aastil pidi koolilatsõ ummi edimedsi kirätähti ni kirätüüsid tegemä sulepääga, et harinenu kõrraligult ja ilosa käekirjaga kirotama. Pastakuga kirotamisest arvati, et tuu rikk latsõ käekirä är. Pastapleiatsit lubati koolin pruuki, ku ollit jo 4-5 klassi jõudnu ja sulõpääga kirotamine joba häste vällä tull. Edimält võidsõ pastakaga kirota õnnõ tüüvihkude vastussit, selle et sulõpää tint tükse kehväst paprõst läbi minemä ja tõsõ lehepoolõ pääl olõvit harjotusi är kirjama. Pastakaga oll pehme paprõ pääle hää kirota ja äpärdüisi kah es tulõ ette nigu tindiga iks juhtu. Perimüsjutt Võromaalt.