Meeste kaapkübar (Rõuge khlk)
27,00 € – 61,00 €
Habe mehe au, kübar mehe kõrgus.
Endaga võrdsete hulgas viibis mees meeleldi, müts peas, ükskõik, kas väljas või sees, argipäeval või pidutujus. Kübar tähendas vabadust ja kõrgemat seisust. Ainult söömise ajal võeti kübar peast. Pidulikemal puhkudel kanti viltkübaraid. KAAPKÜBARAKS nimetatakse kõva, kõrge rummuga kübarat. On tarvitatud ka nimetusi rumm-ja tongkübar või tong. Saartel esineb peakatte nimetuse jaoks lakk.
Kaapkübarad olid mustad või tumepruunid, harvemini hallid või hahad. Neid valmistasid erilised meistrid lambavilladest erilise paku peal. Villad vanutati puust vormi ümber keeva vee ja rukkijahudega kõvasti kinni. Ühe kübara valmistamiseks kulus 1,5 kuni 2 naela villa ja kõvasti kaks tervet päeva.
Kuulsad kübarsepad, Saaremaal lakisepad, olid Rõuge kihelkonna Haanja valla mehed, kes valmistasid kübaraid ka ümberkaudsete kihelkondade meestele. Haanja kübarameistrid käisid pühapäeviti kirikute juures kaape müümas, rohkem tehti siiski tellimuste peale.
Rõuges ja Põlvas räägitakse, et kübaraga olevat saanud vett kanda ning see olnud nii tihe, et reisi peal olevat sellest hobust joodetud. Karulas ja Rõuges olevat kaapkübarat tarvitatud järi asemel istumiseks.
Erinevates kihelkondades kanti erineva rummu kuju ja kõrgusega kaapkübaraid. Erinev oli ka serva laius, kuju ja kaunistusviis.
Rõuge kihelkonna mehe kaapkübar on käsitsi kraasvillast vilditud. Sobib rahvarõivaste komplekti.
Kübar on valmistatud Eesti Rahva Muuseumi kogu eksponaatide 13587 ja 63-12 järgi.
Suurus: peaümbermõõdule 60 cm
Võimalik tellida ka teisi suurusi.
Valmistaja Liilia Tann
Kaapkübara hoidmiseks on võimalik tellida ka karp.
Habõna mehe avvu, küpär mehe korgus.
Kaapküpär vai kaap om meesterahva uhkõ pääkatõ, midä kandas pidolidsõmbil kõrdul. Kaap näütäs, et tegemist om peremehe vai muido hää elojärje pääl meesterahvaga.
Kaap om korgõ rummuga tihtsäs vanutet vildist küpär, veidemb pidoline oll pehme vildist küpär. Muido peeti egäpäivi pään mitmasugutsid mütse, olti sõs välän vai tarõn, õnnõ süümise aigu võeti müts pääst.
Kaap tetti lambavillust ja sõs nä saiva kas musta, tummõpruuni, hahka vai tummõhaka karva. Egäüts kübärät es tii, olli välläopnu meistre, kinkal olli kübäräpaku, mille ümbre sõs vanutedi kiibä vii ja jahvõga villa tihtsähe är. Üte kübäre pääle läts puultõisku kooni kats nakla villa ja aigu läts kats tervet päivä.
Kuulsa kübäräsepä elli Rõugu kihlkunna Haani vallan. Nimä teivä kübärit ka tõisi Võromaa kihlkundõ miihile. Kübärit müüdi pühäpäivildõ kerikide man, a päämiselt tetti näid iks tellmise pääle.
Rõugõst ja Põlvast omma teedä jutu, et kaap olnu nii tihtsä, et seoga saanu vett kanda ja reisu pääl säält hobõst juuta. Karulan ni Rõugõn ollõv kaapküpär eski kergo iist olnu, ku olõ-es mille pääle istu.
Eri kihlkundõn olli uma kübärämoodu – mõnõlpuul korgõmba, tõsõlpuul jäl veere lagjemba, ilostuse olli esimuudu.
Jutu kokkosäädmise man oll abis raamat “Eesti rahvariiete ajalugu” (Ilmar Manninen, ERM 2009, teine trükk, lk 115-119).
Seotud tooted
