Üts mu edimesi käsitüüasju tegemisi oll üten vanaimäga, kudasimi riburaikust jalamati. Ma olli sõs kuvvõ aastaka vannune. Tõne tähtsämb esitegemine lõppi käsitüüoppaja sõnnoga: „su imä kuda väegä häste, a sa saat hindes katõ“. Seoga sõski õnnõs es kao huvi käsitüü vasta ja ma oppe esi kudama, heegeldämä, kirjäma ja umblõma. Ildamba trehvi ma imelidse johusse läbi peeli manu ja lihtsambit põrmandurõivit kua ma siiäni.
Mõni aastak tagasi avasti hindä jaos villa. Olõ nüüt muudku villa vanutanu ja tennü rõivit, salle, mütse, kindit, tuhvlit, kottõ ja midä õnnõ mõistat viil mõtõlda. A mõttit saa ma hindä ümbert. Ku himo pääle tulõ, või üte huuga vai hummuguni villatarõn tüüd tetä. Mullõ miildüse herksä värmi ja esimuudu lahenduse, püvvä iks asju sisse panda vigurit ja kriuka.
