Meeste kaapkübar (Põlva kihelkond)
Põlva kihelkonna mehe kaapkübar on hallikas-must, käsitsi kraasvillast vilditud. Sobib rahvarõivaste komplekti.
Kübar on valmistatud Eesti Rahva Muuseumi kogu eksponaadi nr 4501 järgi. Originaali arvatav valmistamise aeg on 1840. aasta. Kübar on ühtlase rummuga, kõrgus 17 cm, ääre laius 7 cm. kraasvillast vilditud
Suurus: peaümbermõõdule 60 cm
Võimalik tellida ka teisi suurusi.
Valmistaja Liilia Tann
Habe mehe au, kübar mehe kõrgus
Kaapkübar on väga väärikas ja ammustest aegadest pärit meeste peakate, mida kantakse pidulikematel juhtudel. Kübar tähendab vabadust ja kõrgemat seisust. Kaapkübar on kõvaks vilditud kõrge rummuga kübar. Pehmet vilditud kübart nimetati kaabuks, aga see polnud nii pidulik peakate. Argipäeval kanti mitmesuguseid muid mütse.
Vanal ajal on mehed kandnud mütse koguaeg, olgus siis väljas või sees, argipäeval või peol. Ainult söömise ajal võeti ka võetakse nüüdki peakate peast.
Kaapkübarad olid mustad või tumepruunid, harvemini hallid või hahad, valmistatud lambavilladest. Kübaraid tegid väljaõppinud meistrid erilise paku peal. Villad vanutati puust vormi ümber keeva vee ja rukkijahudega kõvasti kinni. Ühe kübara valmistamiseks kulus 1,5 kuni 2 naela (1 nael on 450 g) villa ja kõvasti kaks tervet päeva.
Kuulsad kübarsepad olid Rõuge kihelkonna Haanja valla mehed, kes valmistasid kübaraid ka ümberkaudsete kihelkondade meestele. Haanja kübarameistrid käisid pühapäeviti kirikute juures kaape müümas, rohkem tehti kübarasi siiski tellimustena.
Rõugest ja Põlvast on teada jutud, et kübaraga olevat saanud vett kanda ning see olnud nii tihe, et reisi peal olevat sellest hobust joodetud. Karulas ja Rõuges olevat kaapkübarat tarvitatud järi asemel istumiseks.
Erinevates kihelkondades kanti erineva rummu kuju ja kõrgusega kaapkübaraid. Erinev oli ka serva laius, kuju ja kaunistusviis.
Ülevaade koostatud raamatu “Eesti rahvariiete ajalugu” (Ilmar Manninen, ERM 2009, teine trükk) põhjal (lk 115-119).
Habõna mehe avvu, küpär mehe korgus
Kaapküpär vai kaap om meesterahva uhkõ pääkatõ, midä kandas pidolidsõmbil kõrdul. Kaap näütäs, et tegemist om peremehe vai muido hää elojärje pääl meesterahvaga.
Kaap om korgõ rummuga tihtsäs vanutet vildist küpär, veidemb pidoline oll pehme vildist küpär. Muido peeti egäpäivi pään mitmasugutsid mütse, olti sõs välän vai tarõn, õnnõ süümise aigu võeti müts pääst.
Kaap tetti lambavillust ja sõs nä saiva kas musta, tummõpruuni, hahka vai tummõhaka karva. Egäüts kübärät es tii, olli välläopnu meistre, kinkal olli kübäräpaku, mille ümbre sõs vanutedi kiibä vii ja jahvõga villa tihtsähe är. Üte kübäre pääle läts puultõisku kooni kats nakla villa ja aigu läts kats tervet päivä.
Kuulsa kübäräsepä elli Rõugu kihlkunna Haani vallan. Nimä teivä kübärit ka tõisi Võromaa kihlkundõ miihile. Kübärit müüdi pühäpäivildõ kerikide man, a päämiselt tetti näid iks tellmise pääle.
Rõugõst ja Põlvast omma teedä jutu, et kaap olnu nii tihtsä, et seoga saanu vett kanda ja reisu pääl säält hobõst juuta. Karulan ni Rõugõn ollõv kaapküpär eski kergo iist olnu, ku olõ-es mille pääle istu.
Eri kihlkundõn olli uma kübärämoodu – mõnõlpuul korgõmba, tõsõlpuul jäl veere lagjemba, ilostuse olli esimuudu.
Jutu kokkosäädmise man oll abis raamat “Eesti rahvariiete ajalugu” (Ilmar Manninen, ERM 2009, teine trükk, lk 115-119).
Seotud tooted
