Kõladega kootud läbivillane vöö on valminud Süvahavval kedratud kahekordsest jämedamast lambavillasest lõngast, mille värvimisel on kasutatud talu ümbrus kasvanud taimi ja seeni.
Vöö hoiab kandja keskkohta, annab rõivastele eripära juurde ja sellise vööga saab seltskonnas uhkeldada.
Kõlavöö sobib nii suvise linase kui talvise villase kleidi juurde. Samuti oli üks kandmise võimalus kas kasuka või talvemantli peal. Rahvarõivaste puhul kannavad sellist vööd pigem mehed.
Valmistamise tehnoloogia on pärandunud meile sajandite tagusest varakeskajast. Selliste vööde kvaliteeti mõõdeti juba viikingite ajal üsna omapärasel viisil: õige vöö peab olema nii tugev, et hoiaks hobuse ka kinni.
Pikkus 200 cm + narmad, laius 4 cm.
HOOLDUS: Villane on kerge vanuma, seepärast tuleb vööd pesta käsitsi. Kuna ta on päris tugev, siis pestes väga peenutsema ei pea.
Valmistaja Reet Pettai
Lavvakidega koet läbivillanõ hüü om tettü katõkõrdsõ jämmemba lambavilladsõ langaga. Langa om kedranu ja hainu vai seeniga värmnü Süvahavva talo pernaanõ. Kakkõmise-ohto seo hüü man olõ-i, timä piät eski hobõsõ jõvvulõ vasta pidämä –nii tukõv tima om koet.
Lavvakidega vüükudamise tehniga om peri muistidsest aost. Võromaalt omma kõgõ vanõmba säänest muudu koet vüü vai paila jupikõsõ lövvet 13.-14. aastagasaa tagutsist matmispaikust Siksälä kalmest, Virunuka kalmõst (Rõugõ khlk) ja Niklusmäelt (Karula khlk).
Taad hüüd passis ümbre panda nii prõlla-aigside rõivide pääle ku ka rahvarõivide manu – sääl küll omma säändse hüü olnu päämiselt miihirõivide man.
Hüü om villanõ ja tuu, teedäki, tüküs likõ ja lämmä käen vannuma. Ku sa taha-i laskõ vüül vildidses minna, mõsõ tedä käsitsi.