Värvilised peent ristikirja põlvikud

Võromaal om kutsutu kõiki koetuid seere-ja valavarje sukas. Omma pika seerega villadse suka, mille vana nimi om kapuda, a prõllatsõl aol tuud sõnna Võromaal inämbüste ei pruugita. Lühkü seerega sukka kutsuti tallakõnõ vai tallukõnõ. A no om kiil niipallo muutunu, et tundas tan iks vahtsõmba nime perrä sokki ja põlvikut kah. Põlvikut nimmatas põlvsukas vai põlvõsukas – nii om kokko pantu vana ja vahtsõnõ sõna.
Suka saava kimmämbä ja muidoki ka ilosamba, ku näid koetas kate vai eski mitma langaga. Käsitsi kudaden võtt mitma langaga kirja kudamine hulk inämb aigu ku üte langaga kudamine. A no massina vasta muidoki ei saa – tuuga lätt iks ruttu ja asi valmis.

Sändse sukapaari kudamisel om üte värvi mitund tooni pruugitu. Egä inemine näge värve tsipa esimuudu ja ka nimmas näid kuis tä just är tund. Tuuperäst om ka värve eri toonel pallo nimesid. Rõõsa-lilla suka man või pääle mustjadsõ põhjavärvi üles lukõ viil neli eri värvi: roosanõ (vai heleverrev), siniverrev, pihlõnõ, valsskõllakas. A neo nime võiva olla ka hoobis tõiste nättü.
Sukaseere veeren om kiri, midä kutsutas maaskalehe-kiri, a ku tuu om peenelt koetu ja verevadsõ langaga, sõs näge tä vällä hoobis ku maratsäük. Ja sõs tä tuu nime sändse saagi.