Kärbsepiits

Tarvitadas kärbläisi häötämises. Kõlbas ka tõisi mutukide maahalüümises.

Joud ni vägi: säidse üte läügiga! (a lüüjä piät iks esi kah täpsäle tsihtmä).

Kiä ihna-ai lapatsit osta, lugõgu tast:

Kärbläisi ärhoitmise kuntse. Perimüs Urvastõ kihlkunnast.

Kunts 1. Suurõ nädäli aigu tull sõgla är käkki – sõs es tulõ suvõl kärbläisi tarrõ.

Kunts 2. Suurõ riidi sõs tetti iks tuud kah, et suvõl kärbläidsi ei olõssi. Naid kärbläidsi oll mõni suvi väega pallu. Nigu sa inne ussõ vai akna valla teit, sõs pandsõ nigu mustsada sisse, mis sa iks tiit näile sindrekaalulõ, mugu tulõva ja tulõva inne. Naistõrahvil oll iks näidega rohkõp tegemiist. Kae, söögi sisse tüksevä. Sõss suurõ riidi hummugu varra iks, õkva inne päivä, tulliva naasõ üless ja õkva virka, aknit ja ussi pühkmä kah. Tuu iks oll nii, iks vannu inemiiste käest jah, kost tä no oll teedä, et kes suurõ riidi hummugu häste varra, inne päivä aknit vai paiu vai ussi pühk, et tuul ei olõ suvõl kärbläidsi.

Läte: raamat „Kuiss vanal Võromaal eleti“, lk 481