Olõ põline võrokas ja sündünü „kullatsil kuvvõkümneil“, opnu maastikuehitüst ja tüül olnu pikkä aigu pangandusõn.
Mu elon om olnu aig kon oll alailma kipõ: latsõ, tüü ja muu tegemise ja käsitüüle jäi aigu vähäs. A silmi ette tull kõikaig vanaimä säng, mille teki allveerest paistu vällä illos valgõ ja häste lagja sängülina pits. Kuigi ma vannaimmä kunagi heegeldämän es näe, om just tuu pits veenü minno käsitüü mano.
Mäletä umma edimäst koolin kudama pidänü kirikinnast – läbi hädä lätsivä nu kinda kätte selle, et säält kost alassiva sõrmõ, oll kinnas iks armõdu kitsas lännü.
Olõ olnu esioppja kuni tundsõ, et nüüt om aig ummi tiidmisi kõrra perrä säädi ja oppi rahvuslikku käsitüüd.
Esieränis köüt minno kangakudamine ja seon asjan jaka ma ummi tiidmisi ka tõisile.
Miildüs viil hainuga langu värvi, kudada, heegeldä, vällä ummõlda ja hoia iks tõistõlõ jagadõn meelen mi imä-immi mõistmisi ja kombit.
Olõ rõõmsa ku näe inemiisi, kes mõistva hinnada käsitüüd ja tunnõ tõtõst häädmiilt uma kässiga tettü tüüst.