Olõ kuntsniguheng – sääne vaba inemine, kiä luu sõs ku vaim pääl om. Olõ hindä jaos löüdnü savitüü – tuu omgi mu eloviis. Tii savist anomiid, sändsit midä palotadas häste kõva kuuma käen. Nigu egäütel, nii omma ka mul uma nipi ja retsepti, mis andva mu tettü asjule just sändse hõngu nigu ma õigõs piä.
Minno avitas kunsti luumisõ man luudus. Ma võta mustrikirju iks luudusõst: hainu, puud, sammõlt. Inemine mõista-ei uma käege nii tävveliisi ja ilosaid kirju luvva.
Mu juhtmõtõ om: tii tüüd, a vaiva är näkku! Nigu nakkat vaiva nägemä, lätt tulõmus sitõmbas. Kehvä tüüd ma ei kannata, ku midägi tetä, sis õnnõ kõrraligult.
Mu tettü asju saa kaija Võro liinan Avatud Ateljees.
Oppa savitüüd latsile õigõ mitman koolin