Mu vaimu virgutas iks luudus mu ümbre – ku pallo elämises ja olõmises tarvilist tan iks om!
Ja sõs ma taha kõikaig midägi näppega tetä – olkõ tuu kitskmine, marju korjamine vai käsitüü. Viil miildüs mullõ ellä nii, et mu tegemiisist häste vähä asku maaha jäänü.
Neo mu ilmanägemise andva mu tegemiisile tsihi ja kuju. Näütes tordikündle, minkast jääs pääle palamist perrä õnnõ jupikõnõ mehidsevahha. Kündletahi olõ esi linadsõst niidist kokko keerotanu muu toimõndamise aigu. Looda, et seo kõik om kündlide man ka tunda.
Mullõ miildüs tetä ka söögi-meelüssit ja viil märgota ma, kuimuudu ummi maalambide villast midägi kasulist tetä saanu.