Heli Torop

Heli Esko

Olen pärit Läänemaalt, piirkonnast, mis on tuntud Lihula lilltikandi poolest, praegu aga uurin ja avastan Lõuna-Eesti käsitöö eripära, sest elan siin.

Käsitöö on mulle meeldinud väikesest peale – kudusin, heegeldasin, õmblesin ning tikkisin. Gümnaasiumiõpingute ajal hakkas mind enam huvitama pärimuskultuur, vanarahva tavad ja kombed, piirkondliku eripäraga käsitöö. Tegin ise omale Lihula rahvarõivad.

Aja jooksul olen oskusi juurde õppinud, aga endiselt on mulle meelepärased kõik käsitöö liigid. Olen läbi viinud mitmeid käsitööalaseid töötubasid, näiteks õpetanud pakutrükki ja paelte punumist. Kooliõpetajana püüan lastes huvi tekitada meie pärimuskultuuri vastu.

Olõ peri Läänemaalt, säält kandist, midä teedäs Lihula ninnikirju perrä. Prõlla elä Võromaal, tii hindäle selges seo maanuka käsitüü näko ja kirju.

Käsitüü oll mullõ miiltmüüdä jo latsõst pääle – kudasi, heegeldi, umbli ni kiroti. Gümnaasiumin õpmise aigu tull huvi inämb perimüsest teedä saija – uuri vanarahva kombit, esi maanukkõ käsitüüd. Tei ka esi hindäle Lihula rahvarõiva.

Ao joosul olõ tarkuisi manu opnu ja iks miildüs mullõ kõgesugumanõ käsitüü. Olõ tennü tõisilegi mõnt oppust, näütes opanu pakkõga trükmist ja pailu pletmist. Koolioppaja ammõdin püvvä ka latsin härgütä huvvi perimüstarkuisi vasta.