Ostukorv

0 item 0,00 €

My Cart -

0 item
Categories menu

Vladimir Pild

Vladimir Pild

Meistri eesnimi on küll Vladimir, aga Võromaal kutsutakse teda Volliks. Volli teeb kadakapuust täiesti omamoodi varnu, aga ka ukse käepidemeid, kõndimisel toeks olevaid keppe ja veel muidki pilkupüüdvaid aia- või toakujunduse esemeid. Kadakat teatakse Eestis rohkem mereäärsete piirkondade puu või põõsana, aga neid kasvab ka Võrumaal. Võrumaa kadakad on hoopis teistsugused kui saartel - meie kadakad kasvavad vana metsa all, suurte puude varjus. Elu sellises paigas on puukesele raske ja keeruline ning seepärast on meie metsa-kadakad sageli hästi erilise väljanägemisega - kasvanud keerdu ja haraliseks, kohati pehkinud, soonelised ja pool-kuivanud. Sellistele vaevaliselt kasvanud puudele annab meister oma käega uue elu - teeb temast vajaliku asja, mis on ka silmale ilus vaadata. Puutööga hakkas Volli tegelema mõni aasta tagasi. Ise kõneleb ta nõnda: "Elu, mida sa oled noorena elanud, tuleb sulle vanas eas jällegi tagasi. Minu lapsepõlv jäi sõja-aegade viletsusse. Elasime Peipsi taga, kuhu mu esivanemad maapuudusel välja rändasid. Sõja ajal hävines meie elamine, söögist oli kogu aeg puudus. Sel ajal käisin ma palju metsas. Mets meeldis mulle ja meeldisid ka ilusad puud. Mõne puu juures käisin mitu korda ja mõtlesin puu elu peale. Nüüd käin ma jälle metsas ja jälle vaatan puid - võrdlen oma elu puu eluga. Ma olen 77 aastat ilmaelu näinud, päris palju üle elanud nii rõõme kui muresid, ma olen nagu meie metsade kadakas. Vaatan neid vanu kadakaid metsa all ja näen, et kuidas nad saaksid edasi elada, mitte hävineda hakkepuidumasinas. Mulle ja mu elule annab kadakaga tegelemine mõtet ja väge. Rahvasuu kõneleb, et kadakat pead vaatama mõttega, panema käe tema peale – siis saad temast jõudu."

 

Kontakttelefon: +372 508 1895

e-post: vollypild@hotmail.com

 

Meistre ristinimi om küll Vladimir, a kutsutas Volli. Volli tege kadajapuiest tävveste esimuudu varnu, a ka ussõ jaos käepidemit, käümisel toes olevit keppe ja viil tõisi elamisen tarvilikke ja saman ilosit asjo. Kadajas tuu miilde kõrraga mereviirse maa ja saare – sääl om tä häste tuntu puu vai puhm, a kadajit kasus ka Võromaal. Võromaa kadaja omma hoobis tõsesugumadse ku saari pääl - mi kadaja kasusõ vana mõtsa all, suuri puie varjon. Elo sändsen paigan om kattail rassõ ja keeroline ja tuuperäst omma mi kadaja sakõstõ häste esierälidse vällänägemisega - keeron ja harkligadsõ, kotussildõ hämähtanu ja puul-kuionu. Sändsile vaivussin kasunu puiele and meistre uma käegä vahtsõ elo - tege timäst tarvilidsõ asja, miä ka silmäle illos kaija om. Puutüü manu jõudsõ Volli uman elotsõõrin mõni aastak tagasi. Esi seletäs tä asja niimuudu: "Elo, midä sa olõt noorõna elänü, tulõ sullõ vanast pääst jäl tagasi. Mu latsõigä saatsõ sõast tulnu viletsüs - ellimi sõs Peipsi takan, sõda es jätä meile elämistarrõ ja kõgõ oll söögist puudus. Tuudaigu käve ma pallo mõtsan. Mõts miildü mullõ ja miildü kaija ilosaid puid. Mõnõ puu man käve ma mitu kõrda ja mõtli puu elo pääle. Nüüt käü ma mõtsan ja jälleki kae puid - võrdlõ umma ello ja puu ello. Ma olõ jo 77 aastakka ilman elänü, pallo nännü ja üle elänü, ma olõ nigu mi mõtsu kattai. Kae naid vannu kattaid mõtsa all ja näe, et kuimuudu tä saanu edesi ellä. Mullõ ja mu elole and seo kadajaga tegelemine mõtõt ja väke. Rahvasuu kõnõles, et kadajat piät kaema mõttõga, pandma käe pääle – sõs saat timäst tukõ."