Ostukorv

0 item 0,00 €

My Cart -

0 item
Categories menu

Maia Kulla

Maia Kulla

Käsitööoskus ja -armastus saab alguse enamasti kas kodust või koolist. Mina olin lapsena kõik suved ja koolivaheajad maal, vanavanemate juures. Nägin, kuidas kingsepast vanaisa tegi jalanõusid säärsaabastest kuni teravaninaliste pidukingadeni. Ta töö oli hinnatud. Vanaema kudus talviti kindaid-sokke, aga ka kangastelgedel käteräti- ja pesuriiet ning kaltsuvaipu. Tema õpetaski mind kuduma nii, et lõnga visatakse vardale parema käe nimetissõrmelt. Ja sedaviisi koon ma praeguseni. Ema oli õppinud kodumajanduskoolis ja hiljem õmbluskursustel. Nii kandsin mina ikka ema kootud kampsuneid ja tema õmmeldud kleite. Esimene õmblustöö on mul hästi meeles – olin 12 aastane ja tahtsin omale kleiti teha ema pruunist siidkleidist. Oskustest jäi tol korral veel puudus. Kas oli sel mingi märgiline tähendus aga mulle on tänaseni südamelähedane vanadest asjadest uute tegemine. Viimastel aastatel olen enda jaoks avastanud viltimise võlu ja võimalused. Seda tööd olen õppinud omal käel internetist uurides ja avastades, kui erinäolisi esemeid on viltimisega võimalik teha. Vill on pehme, sellega töötamisel saab mängida värvidega. Mulle meeldivad kujundusmustrid rahvuslike märkide ja sümbolitega –nendes on esivanemate väge ja tarkust. Minu poolt tehtu sobib teile, kes te peate lugu käsitööst ja soovite endale omanäolisi asju. Minu tehtu on asi inimeselt inimesele, südamest südamesse.
Käsitüü mõistmine tulõ iks kotost vai sõs koolist. Ma olli latsõna kõik suvõ ja koolivaihje maal vanavanõmbide man. Sääl näi kuis mu kängsepäst vanaesä tei inemiisile jalavarje seersaapist kooni terävide nõnnuga tsimmikängini. Timä oll uma ala meistre, kelle tüü oll hinnat. Vanaimä kudasi talvitsel aol kindit-sukkõ, a peeli pääl kudasi käteräti- ja mõsurõivast, närdsovaipu. Vanaimä opaski minno kudama. Vardide pääl kua ma prõlla ka täpsele nii kuis vanaimä näüdäs – iks et langa hiidetäs varda pääle hää käe edimedse näpu pealt. Imä oll käsitüüd opnu kodomajanduse koolin ja käünü ka ummõluse kursusel. Mul olli sällän iks imä ummõld kleidi ja koet kampsi. Edimene ummõlustüü om mul häste meelen – tahtsõ umale kleiti tetä imä peet pruunist siidikleidist. No mõistmisest tull tuudkõrda puudus, a siiämaani taha ma tetä iks ka vannust asjust vahtsit. Viimätse aastaga omma veenü minnu vilditüü tegemise manu. Tuud asja olõ ma esi opnu ja pruuvnu interneti abiga. Vill, minkaga ma tüüd tii, om häste pehme, seo man and mängi värvega. Mullõ miildüse eri mustri ja märgi, mis om peri mi vanavanõmbide käest. Neo kirä ja märgi mu tettü asju man om köüdüs edevanõmbide väe ja tarkusega. Mu tettü asja passise Sullõ, kiä sa hindat käsitüüd ja tahat umale esimuudu asju. Neo omma asja inemiselt inemisele, tulõva süämest ja lääva kah õkva süämehe.